Reisikiri Bali, Indoneesia.

Bali on mitmekülgne. Suuruselt vaid meie Saaremaa suurune, kuid asustuselt tihe. Kokku elab saarel 3,5 miljonit inimest. Indoneesia on moslemimaa, aga Balil on 93% elanikest hindud. Oli Hollandi võimu all, isesesivus 1949.a.

Bali on vulkaaniline saar. Kõrgeim tegevvulkaan on 3142m Agung (viimane aktiviseerumine 1964a,). Meie sõitsime vaatama kõrguselt teist tegevvulkaani – Baturi 1717m. Kuna aga olime hilise ärkamisega ja jõudsime alles pealelõunat vulkaani juurde, siis oli too juba pea täiesti pilvedesse mattunud ning põhimõtteliselt ainult hoomatav.

Meie reis kulges peamiselt kesk-  ja lõuna Balil. Majutusime erinevates saare paikades – idas Sanur, saare keskel Ubud ja lõunas Balangan Beach. Nii oli mugav teha saare tutvumiseks päevatrippe. Bali liiklus on kaos ruudus. Üllatav on see, et avariisid ei ole. Liikluskultuur meie mõistes tõesti puudub:) Rollerile mahub terve 5-liikmeline pere, mõistagi ilma kiivriteta. Lihtsaim ja mugavaim viis ringisõitmiseks on võtta autojuhiga auto, mille eest tuleb välja käia 50USD ja sõit võib alata. Meie seltskonna peale oli kaks autot koos nn. “omade autojuhtidega”, kes terve meie reisi vältel meile erinevid Bali kohti tutvustasid. Üks neist oskas ka inglise keelt ja rääkis päris palju balilaste eluolust. Näiteks kuidas neil täisikka jõudmisel kihvi viilitakse… ütles, et see on väga ebameeldiv. Usun. Viilitakse aga seetõttu, et teravad kihvad väljendavad inimese metsikut poolt, seega need peab ära tasandama. Kuidas nad igal aastal Nyepi pidustuseks teevad oma küla Ogoh-ogohi (ülisuur tont- kuju), mis pidustuse lõpuks põlema süüdatakse. Meie Nyepi ajal Balil ei olnud, küll aga nägime külades selle suure montsrumi valmimist.

Kohalikud on meeldivad ja minu meelest ülimalt rahulikud. Igapäevaselt tehakse ohverdusi hea ja kurja tasakaalus hoidmiseks. Templid, jumalad, ohverdused  ja tsereomooniad ongi igapäevaelu osa. Templeid on seal riigis tõesti ülipalju. Templid, templid, templid… külastasime parasjagu, et “väsida”. Lõppkokkuvõttes on nad väga sarnased:) Meie astusime läbi (võibolla olen mõne ka juba unustanud) suurematest:
– Pura Tirta Empul – kristallse allikaveega tempel, millel arvatakse olevat tervendav mõju. Meie sattusime siia täpselt täiskuu ajal ning templis viidi läbi Full moon ceremony. Täiskuu ajal toimuvad tseremooniad kõikjal üle Bali, aga suur õnn oli seda näha just siin. See on omaette vaatamisväärsus. Oli palju pidulikes rõivastes balilasi, kes olid tulnud end püha veega õnnistama. Kaasas ohverdusekorvid lillede, söögi, puuviljadega. Palved, kümblus allikaveebasseinis, preestri toimetused tseremoonial, inimeste õnnelikud näod…
– Ulun Danu Bratan. Ilus templikompleks Bratani järve kaldal ja selle peal.
– Taman Ayun Temple, palju hoonekesi ja aiakesi, jättis külmaks. Võibolla oli süüdi tohutu keskpäevane palavus…
– Uluwatu Tempel. Saare lõunatipul kaljude jalamil asetsev maaliline tempel. Lastele meeldisid ahvipärdikud, kes seal üsna ülbelt ringi sebivad ja palukesi noolivad. Meil olid kaasas rambutanid ja banaanid. Rambutan sobis, aga banaan jäi vedelema. Pirtsakad:) Päikseloojangul on seal palju külastajaid.Vaatasime templis loojangul läbiviidavat tantsuetendust – Kecak Dance. Omapärane meeste rütmiline häälitsemine, ümisemine, seejuures kehaliigutused. Lugesin reisijuhist, et Kecak’i tantsija võib tantsu ajal täitsa transsi langeda. Iga lavale mineja saab preestrilt õnnistuse.

Söök-jook. Guling, kohvi Kopi Luwak, puuviljad. Puuviljade küllus sobis meile imekenasti. Maitsesime meie jaoks täiesti uut puuvilja – snake fruit, pole varem seda kuskil ringirännates näinud-söönud. Meeldis. Põhirõhk oligi meil snake fruidile, rambutanile ja mangustiinile – hea hapukas ja mahlane.
Maailma kalleim kohvi tuleb Balilt. “Toodab” seda pisike rebasemoodi kass nimega luwak. Sellel kassil on omamoodi oskus välja valida kõige paremad kohvioad, need ära süüa. Väljaheites kohvioad ei seedu ja need korjatakse kokku, puhastatakse jahvatatakse… ja ongi maailma kalleim kohvi valmis. Proovisime, juurde ei tellinud:)
Bali toidud mulle väga mitsevad. Välja võiks tuua toidu nimega Guling. See on sütel röstitud piimapõrsas, mis on täidetud erinevate maitseainetega – chilli, küüslauk, ingver. Varasemalt tehti seda ainult suuremateks pidupäevadeks, nüüd saab seda üsna paljudes söögikohtadest ka igapäevaselt maitsta. Kui söögikoha juures ripub silt “Guling”, siis saab sinna sisse astuda ja maitsta. Mereandide austajad saavad siin ka oma isu täita, eriti Jimbaran beachi rannarestoranid on värsketele mereandidele spetsialiseerunud. Loojanguõhtusöök rannarestos on puhas nauding.

Käsitöö. Bali elab oma vaikset elurütmi ja tundus, et kogu käsitöö on koondunud. Teel Ubudi poole (Bali kultuuri keskus) oli seda eriti hästi näha. Kui on kiviraidurid, siis ongi kiviraidurite küla. Ehtekunstnike küla, batika, maalikunst, puuraidurid jne… Uudistasime, külastasime käsitöötubasid. Imestama pani, et tehaksegi kõike käsitsi, masstootmine puudub. Lapsed valisid omale toaseinale batiktööd – ilusad riisipõldude, palmide ja merega.

Riisipõllud. Need on sõna otseses mõttes igalpool saarel, aga soov oli näha just neid Unesco pärandite nimekirja kantuid. Jatiluwih riisipõllud. Minu jaoks oli see “must see” ja ma jäin väga  rahule. Boonuseks oli see, et inimesi (loe: kaasturiste) praktiliselt ei olnud või siis sattusime meie sellisel kellaajal, et olime üksi nautimas vaateid. Päike loojub, vaade rohetab… ilus-ilus!

Rannad. … Mjah, kus on Bali paradiisirannad? 🙂 Neid ei ole igatahes saarel. Meie neid ei leidnud. Seal on surfarite paradiis, seda küll, suured võimsad lained mida mööda liuelda. Väikeste lastega perele need aga ei sobi. Külasatsime küll erinevaid randasid ja ujusime, kuid eelistama kaldusime siiski basseini. Sanuri rand: rahulik, aga palju mererohtu ja ussihoiatus (jah, Balil on mürgised ussid ja elavad ka vees)! Kahjuks õnnestus meie seltskonnal ka ühega kohtuda, mis tegi vägagi ettevaatlikuks. Jimbaran, Seminyak, Legian, Kuta, … Lõuna pool oli meie oma majutuskoha lähedal Balangan Beach, edasi lõuna poole jäid Dreamland Beach, Padang Padang Beach, Nusa Dua. Balangan oli vast kõige meeldivam. Muljetavaldav on tõus ja mõõn. Hommikul rannariba peaaegu ei olegi ja õhtuks on meri sedavõrd taandunud, et rand on lai ja omapärased kivimoodustused kenasti nähtavad. Helesinise vee ja valge liiva otsijatele soovitan vaadata Gili saarte poole – Trawangan, Meno ja Air. Need kuuluvad küll Lomboki alla juba, aga Balilt saab sinna kiirpaadiga (oli vist kuni 3h sõitu). Meie sinnpoole ei liikunud, sest pidasime 3h paadisõitu üle rahutute hoovuste liig riskantseks lastega (üks väike härra on meil potensiaalne merehaige).

Veel võiks ära märkida balilaste nimede andmise süsteemi. Nad kasutavad ainult 4 nime: esmasündinu saab nimeks Wayan, teine laps peres saab nimeks Made, siis tuleb Nyoman ja seejärel Ketut. Ja vahet ei ole kas on meessoost või naissoost laps. Seega enamus balilastest on Wayanid. Peres võib seega olla isa Wayan, ema Wayan ja laps Wayan. Kooliharidus on neil tasuline, kuid seejuures kohustuslik, riik ei toeta. Üldse pidavat jube korruptsioon olema. Olime seal just enne valimis. Tohutud plakatid kollaste ja punaste lippudega ehivad ka kõige väksema külakese tänavaid. Autojuht ütles, et tema valima ei lähe, polevat mingit vahet, niikuinii on kõk üks ja sama korrupeerunud kamp. Vot nii.

Saarelt lahkusime edasi Singapuri, kus ootas city, shopping ja lastele lubatud ning seetõttu kauaoodatud Universali lõbustuspark.

Sanuri rannas omapärased värvilised kalapaadid
Kalamees valmistab sööta ette.
Kalamehed. Püüdsid pisikesi kalu.
Tegin selle kalamehega juttu. Ta näitas oma saaki ning selgitas, et oma õhtusöögiks püüab neid tillukesi kalu.
Bali toidu assortii. 

Grillitud krevetid on alati maitsvad – lisa veel küüslauk ja chillikaste… 🙂

Batika valmimine

Käsitööehted, valdavalt hõbedast

Väike härra maalikunstist nii lugu ei pea, male on huvitavam:)
Näide pere sõidustiilist rolleril

Kohvi-, tee-, maitseaineistandus

Snakefruit
Pura Tirtha Empul tempel. Full moon ceremony.
Kümblus pühas vees

Peale templikülastust võttis kojusõit omajagu aega. Ummikud, teetõkked ja palju-palju ilusaid ning pidulikes rõivais balilasi

Ubud, Monkey Forest. Tore koht, kus saab hulganisti ahve näha ja neid toita. Lastele meeldis.

Tantsuetendus Ubud’i palees

Taman Ayun Temple

Viibisime Balil duriani hooajal. Durian on muidu varasemalt tuttav vili, otsustasime seda seekord siis ka proovida. Esimese puuvilja valiku hulka ta kindlasti ei kuulu 🙂

Ulun Danu Bratan. Kui meie templi juurde jõudsime, siis oli vihm juba kohal… paduvihm:)

Teel ütles meie auto rehv üles. Peatusime teeäärses külas remonditöökojas. Väga ehe vaatepilt. Kuidas toimetatakse igapäevatoimetusi ja kuidas tullakse ka meid, turiste, uudistama.

Jatiluwih põllud. Vaated on hurmavad, ükskõik kuhu vaatad. Fotokaamera klõpsis nagu iseenesest…palju:)

Guling – röstitud piimapõrsas

Jimbaran Beach & seafood

Uluwatu Tempel. Kohustuslik pilt seal ringiluusivate puuviljamaiate pärdikutega.

Palvused enne rahvale esinemist
Kecak Dance
Padang Padang Beach
 Saare lõunaosas majutusime Balangan Beach villas. Saare lõunaosas on palju rendivillasid. Suurema seltskonnaga on see igati tore majutuse valik.

Balangan Beach loojangul. Pulmafotograafid tööhoos
Chill